Värvide jõud on suur. Tegelikult hakkavad nad tööle juba enne, kui me neid näeme. Piisab pelgalt kirjeldusest ja kujutlusest: hall seostub sageli igavaga, valge võib olla nii kerge ja helge kui ka lage ja tühi. Kollane lisab teadagi päikeselisust, sinine unistusi ja rahu, puidupruun soojust ja hubasust…
Just selliste põhitõdede leidlikul kombineerimisel ja arvestamisel põhineb noore pere esimese kodu terviklik olemus. Hoolikalt kaalutud ja viimistletud kujundus jätab mulje hoopis avaramast ning ka esinduslikumast elamisest kui paneelmajadega sageli seostatakse. Ja kõike seda märksa mõistlikuma eelarvega, kui esmamulje lubaks arvata, kuna üheks võlujõuks on ka oma kätetöö. Pere ise jäi oma töö tulemusega sedavõrd rahule, et otsustas leidlike lahenduste tuletamise mängurõõmu jagada: „Kolm aastat oleme muudkui mõelnud ja teinud, nüüd tundsime, et aitab.”
Ruumid avanevad
Tillukeste tubade ja kitsa esikuga päevinäinud korterit ostes oli Brunol ja Sirlil kindel teadmine, et toad peavad heledate toonidega valgust juurde saama ja ise tehes saavutatakse soovitud tulemus. Seinte mahavõtmise algetapis oli köök veel eraldatud, aga töö edenedes avanesid ruumid üha rohkem ning kitsa pinna asemele tekkis avarus. Tänu sellele said elutuba, köök ja esik ka värvidega ühendatud ning see lisas avara ruumi muljet veelgi. Samas otsustati suurema magamistoa arvelt teha juurde eraldi pesuruum ning endise arvelt võita lisaks eraldi panipaik, mille köögipoolses otsas on täpne koht ka külmikule.
„Üksjagu aega võttis põrandakatte valik, sest tegelikult tahtsime valget, aga see hästi ei sobinud,” meenutab Bruno remondiaegseid kõhklusi. Otsustati laminaadi kui sellisesse korterisse sobiliku materjali kasuks.
Et maja kostab väga hästi läbi, üritati seinu helipidavamaks saada ning naabrirahu huvides ei soetatud ka võimsat muusikakeskust.
Panus puhastele toonidele
Pere soov oli kasutada puhtaid toone. Ent kärtsud värvid võivad läbimõtlematul kasutusel olla ettearvamatud nagu kanged ravimid: kui nende mõjujõuga ei osata arvestada, võib muuta ruumid rahutuks ja tekitada ebameeldiva õhkkonna, mille õiget põhust ei pruugi osata ära arvatagi. Samas on õige annuse korral tegu tõeliselt mõjusa miljööparandajaga.
Ideid koguti ajakirjadest ja ka telesarjast. Bruno meenutab, kuidas ta vaatas sisekujundajate muutumissaateid, kus räägiti nii headest ideedest kui ka sellest, kuidas nendega mitte liiale minna ning otsida kodu ühendavat joont. Nii sündis tasakaalus tervik, milles on üllatuste kõrval ruumi rahulikule ühisosale.
Poiste toa värv oli kohe teada: see sai vanema venna soovil sinine ja valge. Mereteema oli peres päevakorral juba oma firma tõttu, mis toodab mereteemalisi lasterõivaid. Sellest inspireeritult sündisid laevanagid, mis muutsid väikese toa just selliseks, nagu soovitud. Mööbli aitas sobima panna samuti kõiki esemeid ühendav valge värv.
„Meid võlub sisemine rahu, mis mere ääres tekib, vaikne merekohin. Kui aga merd pole käepärast, ent igatsus selle järele ikka peale tuleb, saabendale rannameeleolu luua mereteemalise sisustuse või rõivastega,” kirjutavad Bruno ja Sirli mereteemast. Kõige väiksemasse ruumi, magamistuppa langeb vähem valgust ja seepärast soovisid nad seda lisada julge kollasega. Ühendatult puhta mustaga oli see just soovitud tulemus, kinnitavad nüüd mõlemad. Algul oli Sirlil küll kõhklusi, ent nüüd on ruumis rohkem nii valgust kui päikest.
Rahustavad hall ja valge
Värvivitamiinide ergastav mõju on eriti hästi tunda elutoa rahustavate toonide kõrval.
Hommikupäikesele avatud ruumi sooviti muuta valgusrikkamaks, et seal ka õhtupoolikul mõnus oleks. Sellest sündis puhta valge ühendus halli ja pastelse roosaga. Viimast lisavad väikesed roosid diivanipatjade ja lambivarjude kangas, andes just vajaliku sooja puudutuse.
„Vähesed julgevad halli kasutada, aga selle abil võib just teised värvid tõeliselt särama panna,” tunnustab sisekujundaja Sirje Kadalipp, võistluse žürii esimees pere tundlikke valikuid ja nende hästi õnnestunud koostoimet.
Soojust lisavad toonidesse ka uued puidust aknalauad, peremehe enda kätetöö. Akende ette plaaniti esimest korrust arvestades ka läbipaistvaid kardinaid. „Aga siis vaatasime, et need teevad toad kuidagi väikeseks ja pimedamaks, lisaks hoiavad radiaatorisooja kinni. Seepärast varjame nii vähe kui võimalik,” kirjeldab Sirli seda, kuidas jõuti ruume avardava rohelise, kardinateta vaateni.
Ise ja hästi tehtud
Elutoa maast laeni raamaturiiuli idee tekkis Sirlil, mispeale tuli Bruno ehituspoest koju lauakoormaga. Mahuka riiuli alumine korrus on nüüd lasteraamatute päralt ja kõigil on võimalik end elutoas mõnusalt tunda.
Enamik elutoamööblist on taastatud ja värskendatud vana, mis oma käe all uue värvikihi saanud. Pere on tulemusega rahul: tänu veebist leitud õpetustele õnnestus suurepäraselt ka mööbli vanutatud viimistlus, mis esemed veidi kodusemaks-omasemaks muudab. „Ise mööblit teha ja taastada oli huvitav,“ tõdeb Bruno, kel erilisi meistrioskusi varasemast võtta polnud. Nüüd on nad mõlemad julgenud mööblivärvimist ka sõpradele soovitada.
„Tänapäeval on iga töö tarvis info internetis olemas, ma ei tahtnud põhimõtteliselt siin ühtki ehitusmeest näha,” meenutab Bruno üht suuremat tegemist, kogu korterit ühendava uue põrandakatte panekut, milleks kulus kolm päeva. „Kogemusi polnud. Lugesin, et laminaat käib klõps-klõps! kokku ja mõtlesin, et mis seal ikka. Üksinda tehes andis siiski mõelda, kuidas ka kapi alla põrandat panna,” meenutab ta nüüd tehtut rahuloluga.
Lakke said sarnaselt kokku käivad paneelid, kuna kipsplaate oleks üksi lakke panna olnud palju keerulisem. Ise kommenteerib peremees oma tegemisi kui algaja tööd, mille puudused oskaja ära tunneb. Nüüdseks on temagi juba oskaja.
Lastega peres ülipraktilised pestavad diivanikatted on samuti ise õmmeldud, selleks valmistas Sirli kõigepealt diivani järgi joonised.
Kes: Bruno (37), Sirli (32), Remo (7), Robin (2).
Mis: 50 m² kolmetoaline paneelmajakorter.
Kus: Tartus Ülejõel.
Tikkurila turundusspetsialist Mari-Eva Ahja:
„Sirli ja Bruno on loonud korrusmaja korterist julgelt ja samas läbimõeldult värve kasutades tõeliselt hubase kodu. Päikesekollane magamistuba ja meresinine lastetuba ning mahedad, maalähedased toonid elutoas moodustavad kokku harmoonia, mis üheaegselt kosutab ja rõõmustab. Kiidame tegijaid!”
Just selliste põhitõdede leidlikul kombineerimisel ja arvestamisel põhineb noore pere esimese kodu terviklik olemus. Hoolikalt kaalutud ja viimistletud kujundus jätab mulje hoopis avaramast ning ka esinduslikumast elamisest kui paneelmajadega sageli seostatakse. Ja kõike seda märksa mõistlikuma eelarvega, kui esmamulje lubaks arvata, kuna üheks võlujõuks on ka oma kätetöö. Pere ise jäi oma töö tulemusega sedavõrd rahule, et otsustas leidlike lahenduste tuletamise mängurõõmu jagada: „Kolm aastat oleme muudkui mõelnud ja teinud, nüüd tundsime, et aitab.”
Ruumid avanevad
Tillukeste tubade ja kitsa esikuga päevinäinud korterit ostes oli Brunol ja Sirlil kindel teadmine, et toad peavad heledate toonidega valgust juurde saama ja ise tehes saavutatakse soovitud tulemus. Seinte mahavõtmise algetapis oli köök veel eraldatud, aga töö edenedes avanesid ruumid üha rohkem ning kitsa pinna asemele tekkis avarus. Tänu sellele said elutuba, köök ja esik ka värvidega ühendatud ning see lisas avara ruumi muljet veelgi. Samas otsustati suurema magamistoa arvelt teha juurde eraldi pesuruum ning endise arvelt võita lisaks eraldi panipaik, mille köögipoolses otsas on täpne koht ka külmikule.
„Üksjagu aega võttis põrandakatte valik, sest tegelikult tahtsime valget, aga see hästi ei sobinud,” meenutab Bruno remondiaegseid kõhklusi. Otsustati laminaadi kui sellisesse korterisse sobiliku materjali kasuks.
Et maja kostab väga hästi läbi, üritati seinu helipidavamaks saada ning naabrirahu huvides ei soetatud ka võimsat muusikakeskust.
Panus puhastele toonidele
Pere soov oli kasutada puhtaid toone. Ent kärtsud värvid võivad läbimõtlematul kasutusel olla ettearvamatud nagu kanged ravimid: kui nende mõjujõuga ei osata arvestada, võib muuta ruumid rahutuks ja tekitada ebameeldiva õhkkonna, mille õiget põhust ei pruugi osata ära arvatagi. Samas on õige annuse korral tegu tõeliselt mõjusa miljööparandajaga.
Ideid koguti ajakirjadest ja ka telesarjast. Bruno meenutab, kuidas ta vaatas sisekujundajate muutumissaateid, kus räägiti nii headest ideedest kui ka sellest, kuidas nendega mitte liiale minna ning otsida kodu ühendavat joont. Nii sündis tasakaalus tervik, milles on üllatuste kõrval ruumi rahulikule ühisosale.
Poiste toa värv oli kohe teada: see sai vanema venna soovil sinine ja valge. Mereteema oli peres päevakorral juba oma firma tõttu, mis toodab mereteemalisi lasterõivaid. Sellest inspireeritult sündisid laevanagid, mis muutsid väikese toa just selliseks, nagu soovitud. Mööbli aitas sobima panna samuti kõiki esemeid ühendav valge värv.
„Meid võlub sisemine rahu, mis mere ääres tekib, vaikne merekohin. Kui aga merd pole käepärast, ent igatsus selle järele ikka peale tuleb, saabendale rannameeleolu luua mereteemalise sisustuse või rõivastega,” kirjutavad Bruno ja Sirli mereteemast. Kõige väiksemasse ruumi, magamistuppa langeb vähem valgust ja seepärast soovisid nad seda lisada julge kollasega. Ühendatult puhta mustaga oli see just soovitud tulemus, kinnitavad nüüd mõlemad. Algul oli Sirlil küll kõhklusi, ent nüüd on ruumis rohkem nii valgust kui päikest.
Rahustavad hall ja valge
Värvivitamiinide ergastav mõju on eriti hästi tunda elutoa rahustavate toonide kõrval.
Hommikupäikesele avatud ruumi sooviti muuta valgusrikkamaks, et seal ka õhtupoolikul mõnus oleks. Sellest sündis puhta valge ühendus halli ja pastelse roosaga. Viimast lisavad väikesed roosid diivanipatjade ja lambivarjude kangas, andes just vajaliku sooja puudutuse.
„Vähesed julgevad halli kasutada, aga selle abil võib just teised värvid tõeliselt särama panna,” tunnustab sisekujundaja Sirje Kadalipp, võistluse žürii esimees pere tundlikke valikuid ja nende hästi õnnestunud koostoimet.
Soojust lisavad toonidesse ka uued puidust aknalauad, peremehe enda kätetöö. Akende ette plaaniti esimest korrust arvestades ka läbipaistvaid kardinaid. „Aga siis vaatasime, et need teevad toad kuidagi väikeseks ja pimedamaks, lisaks hoiavad radiaatorisooja kinni. Seepärast varjame nii vähe kui võimalik,” kirjeldab Sirli seda, kuidas jõuti ruume avardava rohelise, kardinateta vaateni.
Ise ja hästi tehtud
Elutoa maast laeni raamaturiiuli idee tekkis Sirlil, mispeale tuli Bruno ehituspoest koju lauakoormaga. Mahuka riiuli alumine korrus on nüüd lasteraamatute päralt ja kõigil on võimalik end elutoas mõnusalt tunda.
Enamik elutoamööblist on taastatud ja värskendatud vana, mis oma käe all uue värvikihi saanud. Pere on tulemusega rahul: tänu veebist leitud õpetustele õnnestus suurepäraselt ka mööbli vanutatud viimistlus, mis esemed veidi kodusemaks-omasemaks muudab. „Ise mööblit teha ja taastada oli huvitav,“ tõdeb Bruno, kel erilisi meistrioskusi varasemast võtta polnud. Nüüd on nad mõlemad julgenud mööblivärvimist ka sõpradele soovitada.
„Tänapäeval on iga töö tarvis info internetis olemas, ma ei tahtnud põhimõtteliselt siin ühtki ehitusmeest näha,” meenutab Bruno üht suuremat tegemist, kogu korterit ühendava uue põrandakatte panekut, milleks kulus kolm päeva. „Kogemusi polnud. Lugesin, et laminaat käib klõps-klõps! kokku ja mõtlesin, et mis seal ikka. Üksinda tehes andis siiski mõelda, kuidas ka kapi alla põrandat panna,” meenutab ta nüüd tehtut rahuloluga.
Lakke said sarnaselt kokku käivad paneelid, kuna kipsplaate oleks üksi lakke panna olnud palju keerulisem. Ise kommenteerib peremees oma tegemisi kui algaja tööd, mille puudused oskaja ära tunneb. Nüüdseks on temagi juba oskaja.
Lastega peres ülipraktilised pestavad diivanikatted on samuti ise õmmeldud, selleks valmistas Sirli kõigepealt diivani järgi joonised.
Kes: Bruno (37), Sirli (32), Remo (7), Robin (2).
Mis: 50 m² kolmetoaline paneelmajakorter.
Kus: Tartus Ülejõel.
Tikkurila turundusspetsialist Mari-Eva Ahja:
„Sirli ja Bruno on loonud korrusmaja korterist julgelt ja samas läbimõeldult värve kasutades tõeliselt hubase kodu. Päikesekollane magamistuba ja meresinine lastetuba ning mahedad, maalähedased toonid elutoas moodustavad kokku harmoonia, mis üheaegselt kosutab ja rõõmustab. Kiidame tegijaid!”
Tekst: Eve Veigel
Fotod: Juta Kübarsepp
Artikkel on ilmunud ajakirjas Kodu&Aed 9/2014
