"Käsnamine" tähendab seda, et viimistluskiht kantakse eelnevalt värvitud aluspinnale käsna abil. Aluspind peab olema eelnevalt täieslikult kuivanud. Käsnaga peale kantud kiht jääb hajuv ning alumise kihiga kokkusulav. Et tulemus jääks ühtlasem, töötatakse umbes meetrilaiuste maast-laeni ulatuvate ribadena. Selline tehnika lisab pinnale sügavust ja dimensiooni ning peidab võimalikud ebatasasused. Värvija hooleks (või lõbuks) jääb alumise ja pindmise kihi värvivalik. Variante on siinkohal lugematult - helekollane tumekollase taustal, tumeroosa kahvaturoosa taustal, mereroheline tumesinise taustal jne. Tume pindmine kiht heledal taustal muudab tooni sügavamaks, heledama tooniga töötlemine lisab tumedale aluspinnale sära ja liikuvust. Huvitava tulemuse annab ka sama värvuse erinevate varjundite kokkusobitamine.
Enne käsnamisega alustamist niisuta käsna vees (või lahustis, kui kasutad õlivärve) ning vääna seejärel liigne vedelik välja. Kasta käsn värvisse ning topsuta sellega kõrval seisval paberilehel, kuni värv on käsnal ühtlaselt laiali jaotunud. Et muster ei kipuks korduma, muuda sageli käe asendit. Vahetada võib ka käsna hoidvat kätt. Kui sul pole võimalik korraga tervet tööd (seina, ust, ruumi vms.) valmis teha, ära peatu keskel, vaid püüa jõuda nurga või mõne muu loomuliku üleminekukohani.
Kuna võimalusi on piiramatult, oleks enne tööga alustamist arukas katsetada tehnoloogiat ning erinevaid värvivalikuid suurematel paberilehtedel. Nii saab võimalikust tulemusest enam-vähem reaalse pildi ning käsi harjub käsna kasutama. Kui värvitud pinnale langeb eeldatavasti suur koormus või nõuab see pidevat puhastamis (näiteks köögikapi uksed), kata oma kunstiteos läbipaistva polüuretaanlakiga.
Käsna saab kasutada ka pisut teistsuguse värvimistehnika - tuppimise - puhul. Ka tuppimine eeldab kõigepealt aluspinna värvimist soovitud toonis. Kuivale aluspinnale kantakse viimistluskiht ning topsutatakse see siis enne kuivamist käsna abil läbi, mistõttu viimistluskiht osaliselt eemaldub, jättes efektse lõpptulemuse. Ka siin mängib peamist rolli valitud värvitoonide kokkusobivus, kuid kindlasti ka "topsutamise" kvaliteet. Käsna hoidva käe asendit võiks töötamise ajal pidevalt muuta, sest see aitab tagada ühtlasemat, ilma korduva mustrita pinda. Oluline on, et viimistluskiht liialt kiiresti ei kuivaks, seepärast võiks suuremate pindade puhul töötada mitmekesi või lisada viimistlusvärvile kuivamisaeglustajat. Käsna asemel võib kasutada ka kokkukägardatud riidetükki või paberinutsakut. Erinevaid tuppimisvahendeid kasutades on lõpptulemus mõnevõrra erinev, seepärast tasuks võimalikke tehnikaid kõigepealt paberilehtedel testida. Eriti huvitava pinna saamiseks võib erinevaid tehnikaid omavahel kombineerida.
Mõlemad eeltoodud meetodid on head selle poolest, et ebaõnnestumine on praktiliselt välistatud. Tulemus on kindla peale kordumatu ja omanäoline.
