Eramusse planeeritakse saun eelkõige seetõttu, et see on odavam kui eraldiseisva hoone püstitamine. Kui on plaanis ehitada saun, siis kõigepealt tuleks konsulteerida saunaspetsialistiga, selgusele jõuda ka oma eelistustes ning saunakasutuses: kas saunas käiakse koos kümmekonna sõbraga või paari kaupa. See määrab ära leiliruumi suuruse ning saab hakata valima sobivat kerist. Praegu soetatakse kõige rohkem elektrikeriseid, sest neid on lihtsam kütta kui puukeriseid. Puukeris on mõeldud saunafännidele, kes naudivad puudega kütmist ning niisket leili. Suhteliselt uus toode on kahe funktsiooniga puukeris – sellega saab visata nii niisket leili kui ka kuiva leili, vastavalt eelistustele. Laisemale saunalisele on ka multifunktsionaalne elektrikeris. See sobib näiteks perele, kus kõik liikmed eelistavad erinevat saunaefekti – kuiv saun (Soome saun), troopiline saun (keskmiselt kuiv ja keskmiselt niiske) ja Türgi saun. Selline täisfunktsionaalne saun on juba luksus, mis on kallim kui teised kerised. Aga neile, kes siiski sooviks puukerise leili, aga kuidagi ei ole viitsimist jännata puudega, on puukerise efektiga elektrikeris. Kõige olulisem – õige õhu tsirkulatsioon Kui on teada sauna kasutajate hulk, valitud välja vastav ruum majas või korteris, tuleb asuda projekti kallale. See on soovitatav jätta spetsialisti hooleks, sest ise ei pruugi erinevaid nüansse teada ning ei oska nendega arvestada. “Kõige olulisem sauna planeerimise ja ehituse juures on õhu tsirkulatsioon – õige tsirkulatsioon annab saunale sellele omase mõju ja mõnu. Vale tsirkulatsioon võib olla isegi tervisele kahjulik, sest sel juhul võib tekkida leiliruumis ülekuumenemine,” ütles Saunamaailma projektijuht Mihhail Gross. Leiliruumi peab tulema piisavalt hapnikku ning õhk peab ringlema ruumis nii, et keris saaks peale värsket õhku. Väljatõmbeava parim asukoht on võimalikult kaugel kerisest, näiteks lava all, umbes lavalistuja kandade kõrgusel – see annab maksimaalse saunaefekti. Oluline on, et värske õhk suunduks kerisele õigest kohast, kas siis ülevalt või altpoolt, vastavalt kerisele. “Olen kuulnud, et lähtutakse nii-öelda rusikareeglist, et keris peab õhku juurde saama ülevalt, aga kui klient on valinud kerise, millel õhk on ette nähtud tulema alt, siis tekib probleeme. Kerise allosas, kus asub termostaat, tekib ülekuumenemine ja see lülitab kerise automaatselt välja,” selgitas Gross õige õhuvõtusüsteemi tähtsust. “Ideaalne oleks, kui enne sauna ehitamise alustamist oleks kliendil teada, millist kerist ta soovib, ning vastavalt sellele siis ehitatakse leiliruum,” lisas ta. Hiljem on juba raskem ümberehitusi teha, see nõuab rohkem aega ja raha. Soojustus ja isolatsioon Tähtis on ka soojustuse ja isolatsiooni valik. Kui on välja valitud ruum, kuhu soovitakse sauna ehitada, siis lüüakse seintele puitkarkass, mille vahele pannakse soojustusmaterjal. “Kindlasti tuleks panna soojustuseks kivivilla või klaasvilla,” ütles Gross. Karkassipostid tuleb panna vastavalt kivivilla laiusele, et vältida üleliigset soojustuse lõikamist. Kindlasti tuleb karkassiks kasutada korralikult kuivanud puitu, mitte niisket. Tavaliselt kasutatakse 50 millimeetri paksust kivivilla, aga kui on kahtlus seina eelneva soojustuse suhtes, siis võib kasutada ka kaks korda paksemat villa. Hüdroisolatsiooniks on parim fooliumpaber, mis hoiab niiskuse karkassist ja teistest ruumidest eemal ning tekitab leiliruumis nii-öelda termoseefekti. Fooliumpaber kinnitatakse karkassipostidele spetsiaalsete klambritega, servad üksteise peale, ning nende liitumiskohale tõmmatakse peale veel fooliumteip. See hoiab ära fooliumi servade üleskeeramise ning niiskuse sattumise karkassile. Tuulutusliistud ja voodrilaud Fooliumi peale paigaldatakse tuulutusliistud, et ka voodrilaua taga õhk ringleks. Tavaliselt on liistud poole õhemad kui karkassipostid. Seesmise kihina läheb seina sisevoodrilaud, mida saab panna horisontaalselt või vertikaalselt. Väikese ruumi puhul on mõistlikum paigaldada voodrilaud horisontaalselt. Saunavalikusse on lisandunu... Voodrilauda ei tohi mingil juhul panna kuni põrandani, sest põrand on märg ja voodrilaud võib minna hallitama. Põranda ja voodrilaua vahele tuleks jätta 5–10 cm vahe, sinna vahesse võib panna näiteks ühe reana põrandaplaate. Õhk liigub ka voodrilaua taha, kui laes on lisaks veel üks ventilatsiooniauk. Sel juhul kestab puit kauem, sest on ventileeritav ja kuivab ära pärast sauna kasutamist. Voodrilauaks kasutatakse kas haaba, musta leppa või termohaaba. Termotöödeldud puit ei mängi, ei lähe kõveraks ega mädane. Seda soovitatakse kasutada eelkõige lava puhul, sest seda osa saunast kasutatakse kõige rohkem. Termotöödeldud puitu võib panna ka seljatoeks, et vältida heledate seinte määrdumist. “See on soovitatav eelkõige tõsistele saunafännidele, kes kasutavad sauna tihedamini kui kord nädalas. Kui sauna kasutatakse vaid kord nädalas, kui sedagi, siis võib julgelt kasutada ka tavalist haaba või leppa,” rääkis saunaspetsialist. Saunalava ja astmed Saunalava peaks olema mitte vähem kui 50 cm lai, sest siis ei jää seal pikali olles käsi lavalt alla rippuma. Astmed võiks kaheastmelise lava puhul olla vähemalt 30–40 cm laiad, sest kitsama astme puhul ei pruugi jalg sellele täielikult ära mahtuda. Kui aste teha laiem, siis saavad seal istuda need, kes eelistavad nõrgemat leili. Leiliruumi kuumus jaguneb kolmeks: madalama astme juures on temperatuur 30–80 kraadi, lava teise astme juures 80–100 kraadi, ruumi ülaosas on 100–120 kraadi. Astmete vahe peaks olema jalale kohane, et ei oleks liiga madal ega liiga kõrge astumine. Esimene aste on tavaliselt põrandast umbes 30 cm kõrgusel, järgmised astmed tehakse nii-öelda tooli reegli järgi: 45–50 cm kõrgusel eelmisest astmest, et oleks mugav istuda. Viimase astme kõrgus sõltub sauna üldisest kõrgusest, ehk viimasest astmest laeni võiks jääda 120–140 cm. Ei ole ju mõnus vihelda, kui käsi või viht käib alatasa vastu lage. |