Vanema puumaja välisilmet on suhteliselt kerge taastada ehitamisaegsele sarnasena, sest enamasti on uksed ja aknad säilinud endisaegses paigas ja suuruses. Üldreegliks, ja mitte ainult fassaadide puhul, võikski seada võimalikult paljude säilinud majaosade säilitamise.
Kuigi vahel võib vana lammutamine ja uuega asendamine olla odavam, võib ka asendamisel tekkida kiusatus osa üldmulje jaoks olulisi pisidetaile taastamata jätta, kasutada kergemini kätte saadavaid, kuid vanadest erinevaid materjale jne. Fassaadi muutmist põhjendatakse peamiselt lisasoojustamise vajalikkusega. See aga rikub oluliselt maja välisilmet, sest aknad jäävad senisest fassaadist tunduvalt sissepoole (foto 3). Leele Välja [1] andmetel leiti Soomes eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel, et puitmaja puhul pole peaprobleem mitte väike seinapaksus, vaid halb tuulepidavus. Sageli piisab sellest, kui välissein seestpoolt avada ja palgivahed uuesti korralikult takutada. Suurem osa soojast kaob ju läbi lae ja akende ning kui need on soojapidavad, piisabki palkseina tihendamisest. Külm võib sisse tungida ka läbi põranda, aga sedagi on lihtsam soojustada kui fassaadi ning maja välisilme ei muutu.
Fassaadi renoveerimisel tuleb muidugi kontrollida ka seinakonstruktsioonide seisukorda ning sedagi on loogiline alustada seestpoolt. Kui seestpoolt selgub, et seinte seisukord on hea ja fassaadil suuri niiskuskahjustusi ei ole, on põhjust loota, et renoveerimiseks piisab vaid kahjustatud kohtade parandamisest. Seda tehes võib olla raskusi sobiva profiiliga laudade
hankimisega. Väiksema koguse laudu võib leida Säästva Renoveerimise Infokeskusest (vt. www.renoveeri.net), mis tegeleb muuhulgas vanade materjalide taaskasutusse toomisega.
Kui siiski on vaja tellida uusi laudu, on selle keskuse abil võimalik leida tootjaid, kes valmistavad endisaegse profiiliga välisvoodrilaudu. Mõeldav on tellida laudu ka näidise järgi, kuid siis tuleb küll arvestada, et uute höövliterade tegemine lisab tavahinnale mõnituhat krooni. Fassaadil on uued lauad paari aasta pärast selgesti näha isegi siis, kui nende profiil on esialgsega sarnane, sest värv ei püsi vanal ja uuel laual ühtemoodi. Seetõttu võiks välisvoodri osalisel vahetamisel teha nii, et mõnel seinal vahetatakse kõik lauad, tervemad mahavõetud lauad kasutatakse aga ülejäänud seinte laudade osaliseks asendamiseks. Fassaadi lisasoojustamisel tehakse sageli ka vigu. Nt ei ole fotol 5 näha, kas roovitis tagab fassaadi tuulutuse või mitte. Antud juhul pole sellel küll erilist tähtsust, sest kui tuulutusvahe on ka olemas, on ta alt kindlalt suletud.
Anu Soikkeli [2], kes uuris vanade puitfassaadide kahjustuste põhjuseid, sai järgmise pingerea:
– laudade liitekohad 17%;
– märgumine, kontakt pinnasega 16%;
– lahti koorunud lateks 13%;
– värvkatte hooletusse jätmine 7%;
– naelutusest lõhenenud lauad 6%;
– muud põhjused 41%.
Kuigi muid põhjuseid kokku oli suhteliselt palju, oli igaüks neist eraldi eespool loetletutest väiksema mõjuga. Anu Soikkeli uuris ka tuulutusvahe suuruse mõju ja jõudis mõneti üllatava tulemuseni. Nimelt osutus soovitatav 25 mm roov ülemäära paksuks, õhk liikus selle tekitatud vahes liiga intensiivselt ning vihmamärgade laudade kiire kuivamine põhjustas kuivamislõhesid. Piisaks 16 mm tuulutusvahest, märksa olulisem on aga vahe katkematus. Fassaadi tuulutamiseks on oluline, et tuulutusvahe oleks avatud nii ülalt kui ka alt. Fassaadi ülaservas piisab 10 mm vahest tuulekasti ja lauaotste vahel. Väga oluline on ka fassaadilaudade piisav paksus, see peaks olema vähemalt 25 mm. Vanasti oli laudade laius vähemalt 145 mm või enamgi. Eesti tootjate kataloogides (nt www.rait.ee) on sellised mõõtmed olemaski, kuid edasimüüjad ei julge pakse ja laiu laudu müüki võtta. Kahjuks tuleb tõdeda, et fassaadide renoveerimisel (paraku ka uute ehitamisel) tehakse palju vigu, mistõttu nad
vajavad sagedast remonti. Tavaliselt piisab küll värvkatte taastamisest, mida on põhjalikult käsitlenud nt Marje Tammert
