|
Erinevate valgusallikate omadused ning erinevad läiked pindadel mõjutavad mõlemad väga oluliselt värvitooni tajumist. Õige seinatooni valimine väikestelt värvilaastudelt on raske, sest tooni mõjutavad lisaks ka värvitava pinna suurus ning värvitüüp. Ka värvitoonide omavaheline mõju võib muuta tooni, mõnikord lausa märgatavalt. Tihti juhtub, et värvikaardi väike tooninäidis ei vastagi soovitud lõpptulemusele, sest toon seinal tundub värvilaastust erinev. Siin mõningad põhilised nõuanded, mida võiks võtta arvesse siseseintele värvitoone valides.
Valgus loob värvitooni
Valides sobivat värvitooni siseruumidesse, tuleks meeles pidada valgusallikate erinevat mõju värvitoonidele. Kui ei teata värvitava koha valgustustingimusi, on siseruumide toonide valik mõnevõrra raskem, sest valguse kvaliteet ja kogus mõjutavad oluliselt kõiki värvitoone. Siseruumide pinnad peegeldavad värvitoonidest vaid neid valgusspektri lainepikkusi, mida kasutuses olev valgusallikas sisaldab.   Sinine toon on kaunim loodusliku valguse käes, kollane toon aga hubasem hõõglambi valguses.Tänapäevastest valgusallikatest on halogeenlamp ainus, mis edastab kõiki lainepikkusi loomulikkudena ning ta ei ole liiga sinine nagu päevavalgus. Veel tänaselgi päeval on paljud siseruumide valgusallikad hõõglambid. Hõõglambi valgus on väga kollane ja seepärast näeme sinise varjundiga toone kollases valguses just nagu määrdunutena ja igavatena. Sinised toonid muutuvad rohelisemateks. Kollased, kollakas-oranžid ja punakad toonid tunduvad aga hõõglambi valgel tavaliselt väga ilusad. Oma vähese energiakulu tõttu on viimasel ajal populaarsust võitmas säästupirnid. Napp energiakulu on kindel suund tulevikku, kuid säästupirnide mõju värvitoonidele on kahjuks väga halb. Säästupirni spektri jaotus on ebaühtlane, mistõttu värvipinnalt võib esile tulla täiesti tavatu ja inetu toon, mida päevavalguses pole üldse näha. Säästupirnide spektrijaotus on olenevalt pirnist erinev. Värvitoonide seisukohalt on parimad need lambipirnid, mille valgus sarnaneb kõige rohkem päevavalgusele. Ruumi langev päevavalgus muudab värvitoone oluliselt. Väljast tulev valgus on õrnalt sinakas. Sinakas valgus muudab toonid külmemaks. Kollakad ja punakad toonid saavad vähe külmema, sinaka varjundi. Sinised, sinirohelised ja rohekad toonid võivad näida juba liiga külmana, seda eriti põhja- ja idapoolsetes ruumides. Valgus ja vari loovad värvipinnale huvitavaid varjundeid, mistõttu tuleks värvilaastu vaadata nii valguses kui varjus. Vaata piltide seeriat. Seega valgusallikate erinevate spektrijaotuste tõttu on äärmiselt tähtis valida värvitoon just selles valguses, kuhu ta lõpptulemusena tuleb.
Läige ja valgus mõjutavad värvitooni
Mida läikivam on pind, seda intensiivsem ja kirkam on värvitoon. Värvipinna poorsus mõjutab oluliselt värvitooni. Kui võrdleme omavahel sama tooni täisläikivat ja täismatti värvipinda, võime lihtsalt eristada tumedamat ja heledamat tooni. Vahe tuleb sellest, et siledal ja kõval pinnal peegeldub valgus silmadesse küllaltki ühesuunaliselt, mistõttu tundub toon intensiivsem ja tumedam. Poorselt pinnad hajuvad kiired erinevatesse suundadesse ja seetõttu tundub, et pind on heledam. Ka värvi sideaine mõjutab värvitooni. Akrülaatvärvide toonid tunduvad rohkem sinakad kui näiteks alküüdvärvide toonid, kus võime aimata kollakaid toone. Erinevatel värvitüüpidel on erinev pinnastruktuur, mistõttu sõltub toon värvitüübist ja ka pinna struktuurist. Tugevalt struktuursel pinnal tundub toon mõnevõrra tumedamana, kuna kareduse tõttu tekivad pinnal varjud.  Värvitud pinna struktuur mõjutab värvitooni: karedal pinnal tundub toon tumedamana.
Värvilaast ei anna ideaalset pilti värvitooni karakterist
Kui värvitooni valik põhineb vaid väikeste värvilaastude võrdlusel, võib tulemus olla eksitav. Värvikaardi tooninäidised on tavaliselt pabervalgel põhjal. Seetõttu tunduvad ka heledad toonid suhteliselt erksad. Näiteks Tikkurila Symphony värvikaadri F-rivi toonid on looduslikult sügavad valged, kuid värvikaadril tunduvad nad suhteliselt värvilised. Ruumis ei näe me võrdlust pabervalgega, vaid ainult lae ääres paljastub meile natuke nn valget (off-white) seinaosa, mis tegelikult ei ole pabervalge. Heledad toonid tunduvad looduses veelgi heledamatena. Värvikaardi võimas ja puhas toon saab suurel pinnal lisaenergiat ja veelgi enam erksust.
Kollane ja oranž on tihti komistuskiviks. Kui värvikaardist vaitakse kollane või oranž seinatoon, võiks lemmiktooni asemel valida natuke heledama tooni. Tihti võib valitud toonist valida veelgi hallikama ja heledama versiooni. Tikkurila Symphony värvikaardi N-Y-rivid on valitud just seda aspekti silmas pidades ning halbu üllatusi ei tohiks nende kasutamisel tulla.
Seinale värvitud värvilaast annab parima tulemuse
Värvitooni valides tuleks võtta arvesse ruumis asuvate erinevate materjalide värvitoone. Eredavärvilised katteriided, matid või kardinad võivad peegeldada valgust mittesoovitud suunas ja seetõttu muuta seinavärvi liiga silmatorkavaks. Kõrvuti olevad, teineteisega piirnevad värvilised pinnad mõjutavad mõnikord teineteist liiga dramaatiliselt. Näiteks neutraalne hall põrandaliist koos rohelise seinavärviga võib tunduda mõnevõrra punakalt. Neutraalsed toonid koos intensiivsete toonidega võivad muutuda vastupidise tooni poole. Heledad toonid tunduvad koos tumedate toonidega veelgi heledamatena ja vastupidi. Seetõttu on oluline võrrelda värvilaaste teiste ruumis paiknevate värvitoonidega. Värvitoone valides vaadatakse värvilaaste tihti töölaual horisontaalselt, kuigi lõpptulemus seinal tuleb vertikaalselt. Horisontaalsele pinnale aga langeb rohkem valgust kui vertikaalsele pinnale, mistõttu valitakse ekslikult liiga tugev toon. Värvilaaste võiks võrrelda vertikaalsel pinnal, sest nii saab seinale valida õige heledusastmega tooni. Kui tahetakse olla kindel täiuslikus lõpptulemuses enne lõplikku otsust ja värvimistööde alustamist, peaks väikesele seinapinnale nii valgusesse kui ka varju värvima valitud värvinäidised.    Olenevalt valgusest võib värvitoon olla nähtavalt erinev
Kuidas valida värvitoone suvemajale? |
|
|
Looduses uitaja näeb oma teekonnal lugematul hulgal värve: kuuseokste sügavat rohelist, männitüve punakaspruuni, kivide halli ja pohlade punast. Värvitoonide hulk looduses on tõepoolest arvutu, kuid ikkagi tunduvad nad kõik omavahel sobivat ning kaunis harmoonias koos eksisteerivat. Seda kooskõla ei riku isegi see, et kõik need värvitoonid vahelduvad aastaringselt kevadel, suvel, sügisel ja talvel. Loodust tasub jälgida ja temalt õppust võtta kasvõi oma suvemajale sobivaid värvitoone valides.
 
Looduslik toon sobib maastikule nii suvel kui talvel
Suvel on looduses suured pinnad rohelised, sügisel kollakas-pruunid, talvel valged ja kevadel helerohelised. Nii nagu loodus valmistub uue aastaaja vahetumiseks, hävivad ka värvid, mis sellesse aastaaega enam ei sobi. Lähemal vaatlusel on looduse värvid alati pisut murtud ning suurtel pindadel ei kohta kunagi kirkaid ja kriiskavaid värvitoone. Suviste niitude lilled on värviküllased, kuid nende värve on doseeritud mõistlikult ning suve valgus ja maastik lasevad neil särada. Porise sügise erksad värvid torkavad silma ja kiirgavad heledalt kogu üldise sügishalluse taustal.
 
Lumine maastik laseb värvidel paista kirkamalt
Silmatorkav ja värviline maja hallil talvepäeval on õnnetu vaatepilt, see on kui närtsinud mälestus kuumast suvest. Valides suvemajale värvitooni, tuleb meeles pidada, et maja saab üheks osaks ümbritseva looduse ja maastikuga. Tuleb otsustada, milline on maja värvimise peamine eesmärk. Kas tahetakse, et ta torkaks alati silma ning paistaks kaugele või hoopis et ta sulanduks ümbruskonnaga? Kas tahetakse rõhutada kogu maja või vaid üksikuid tema elemente? Heledad toonid lasevad majal paista suuremana ja toovad ta tumedast metsaalusest paremini välja. Tumedad toonid aga sulandavad maja ümbritseva loodusega. Hele rannamaja on nähtav kaugele, tumedat maja on ka sõudjal kalda lähedal raske märgata.
 
Hele maja torkab maastikul paremini silma ning paistab suuremana kui tume maja
Kui värvida maja detailid samades värvitoonides kui maja sein, siis tuleb maja enda kuju paremini esile. Kasutades mitut erinevat värvitooni, saab majal esile tõsta üksikuid detaile. Üldjuhul õnnestub alati paremini värvivalik, mis on mõjutatud ümbritsevast loodusest - männikusse sobivad paremini punakaspruunid või paksu puukoore hallid toonid, kuusikusse tumedad pruunid või rohelised toonid ning kaasikusse heledamad rohelised, hallid ja beežid toonid. Tihedasti asustatud suvemajade rajoonis mõjutavad toonivalikut ka naabermajade toonid.
Väga harmoonilise värvimistulemuse võib saada ka juhul kui valida maja värvitoonid vastupidiselt ümbritseva looduse värvitoonidele. See õnnestub üldjuhul siis, kui värvitoon on taustale lähedase varjundiga: sünge kuusemetsa rohelise vastandiks võiks valida sügava punamulla punase, mitte aga väga kirka ja heleda tooni. Kaasikus toimivad ka mitu korda heledamad, peaaegu oranži varjundiga punakaspruunid värvitoonid. Suurtele pindadele võiks üldjuhul valida tooni, mida ka looduses esineb suurel pinnal.
Kui pinnatöötlusaineks valitakse läbipaistev puidukaitseaine, siis arvatavasti soovitakse austada ehedat materjali ning eksponeerida puitu võimalikult loomutruult. Sest puit ongi kõige kaunim siis kui ta on kaetud naturaalsete ja looduslike värvitoonidega. Nii ei teki ka suuri üllatusi juhul kui puidutoon hakkab pinnatöötlusaine kuludes nähtavale tulema. Läbipaistvate toodetega tuleb enne värvimist teha alati üks proovivärvimine. Lõpptulemust mõjutavad alati ka pinna alt kumav puidu enda toon, töödeldava pinna poorsus, kasutatud toode ja töötluskordade arv.
Mõnikord soovime me siiski erinevate värvitoonidega kaunistada maja ukseavasid ja aknaid ning anda nii väikest aktsenti maja ühtsele ja rahulikule väljanägemisele. Selliseks kaunistamiseks sobivad kindlasti ka värvikaardi kirkamad toonid. Läbipaistva puidukaitsevahendiga töödeldud maja detailide värvimiseks võib kasutada ka katvaid värve.
|
 Värvitooni valimisel tekib alati küsimus, millist värvitooni valida ja kuidas see toon mõjub inimese meeleolule. Samuti on hea teada, kui palju ja kus konkreetset värvitooni võib kasutada. Kuidas värvitoonid koos mõjuvad ja kokku sobivad ning kuidas nad muudavad kogu ruumi tunnetust. Siin mõningad lihtsamad näpunäited:
Värvidega saab näiliselt muuta ruumi proportsioone.
 Kõige tüüpilisem on värvida lagi valgeks ja seinad pastelseteks. Selline lahendus näitab visuaalselt ruumi objektiivsemalt ja loob turvalise tunde.
 Madalas ruumis võib seinad ja lae värvida ühtemoodi heledaks, nii tundub tuba kõrgem.Teine võimalus on värvida seinad vertikaalselt e. püsti triibuliseks.
 Kõrges ruumis tundub lagi madalam, kui värvida see tumedamaks kui seinad. Tume põrand toob tuba veelgi madalamaks. Teine nipp ruumi madalamaks muutmiseks on värvida sein horisontaalselt triibuliseks.
 Pikk kitsas tuba mõjub lühema ja laiemana, kui otsasein värvida tumedamaks.
Väike korter on avaram, kui kasutada heledaid toone. Samuti ei tasuks kasutada suuremustrilist tapeeti, vaid eelistada ühevärvilist värvitud seina või väiksemustrilist tapeeti.
 Seina nihutamine visuaalselt lähemale või kaugemale on võimalik värvides ühe seina tumedaks (nihkub lähemale). Vastupidine variant, kui jätta üks sein heledaks ja teised seinad kõik tumedaks, on riskantsem, sest tuba muutub tunduvalt väiksemaks ja võib hakata rõhuma. Samuti muutuvad ka ruumi proportsioonid ja tunnetus tunduvalt rohkem.
 Bordüüri värvimisel värvi alati seina alaosa tumedam ja ülaosa heledam ning mitte vastupidi. Bordüüriga ei poolitata tuba kunagi seina keskelt , vaid alati keskkohast tunduvalt alt või ülevalt poolt.
Valitsevalt värvist sõltub ruumi emotsionaalne ja psühholoogiline mõju. Nii toon-toonis kui ka lähedaste värvide koosmõju loob teatud kauguselt vaadates ühtse tonaalsuse. Kui oma maitses kaheldakse, on parimaks lahenduseks üks põhivärv, mida elustab paar kontrastset lisatooni.
 Et korter mõjuks terviklikuna, tasub silmas pidada, et eri ruumides kasutatud värvitoonid omavahel haakuvad. Eriti oluline on see avatud ruumide ja väikese korteri puhul. Näiteks esiku seinte värv võib korduda elutoa tekstiilide mustris ja magamistoa keraamilisel vaasil. Sageli kasutame läbiva elemendina ühesugust neutraalset lage või põrandat.
 Heledad ja jahedad värvid toovad ruumi valgust ja avarust, mõjuvad kergemate ja õhulisematena. Heledad sinised ja sinakasrohelised seinad tunduvad taanduvat, näidates ruumi avaramana. Hele mööbel pääseb paremini mõjule heledal foonil. Kõrgete seljatugedega diivanid ja toolid teevad juba niigi ahta ruumi veelgi väiksemaks. Avaruse saavutamiseks tuleb kasutada madalat mööblit ja lühemaks saetud jalgadega lauda, taburette, toole. Väikeses toas peaks läbi ajama võimalikult vähese mööbliga. Tuba aitab suurendada ka peegel, suured klaaspinnad (aknad või uksed) ja heledam valgustus.
 Väiksema ja intiimsema ruumi saame soojade, veidi tumedamate värvidega. Tumedad värvid nagu tumesinine, violetne, pruun ja tumeroheline nõuavad ka tugevamat valgust ja mõjuvad raskemalt. Tasub teada, et heledam ruumiosa haarab esimesena tähelepanu ning püüab enam pilku. Kui ruumis on esemeid raske eristada, võib see tulla nende liiga sarnasest heledusest või tumedusest.
 Küllastunud toone ehk värve, milles puhta tooni osakaal on suur, soovitatakse kasutada ruumides, kus ei viibita pidevalt. Mida rohkem me ruumis oleme, seda vähem võib seal olla puhtaid värve. Küllastunud värve on kõige sobivam kasutada aktsendina. Söögituba, raamatukogu ja elutuba mõjuvad meeldivamalt, kui need on pehmemates ning veidi summutatud või sametistes nüanssides. Väga tuhmid, hallisegused värvid mõjuvad rahulikult ja monotoonselt, aga ka kulunult ja argiselt.
Erksad, intensiivsed toonid mõjuvad suurtel pindadel teravate ja segadusse ajavatena. Kriiskavkollased ja rohelised teravdavad müraaistingut, leekivpunane võib tunduda lausa põletavana.
|
|
|
Hõõglamp suurendab värvide erksust sarnaselt küünlavalgusele, muutes soojad toonid veelgi soojemaks ja vähendades külmade toonide mõju. Hõõglambiga ei soovita valida külmi toone, sest need ei tundu selles valguses kauni ja puhtana. Halogeenlamp käitub sarnaselt hõõglambiga. 
Loomulik valgus on pidevas muutumises ja on täiesti erinev vähemalt 4 korda päevas: päikesetõusu, keskpäeva, pealelõuna ja hämariku ajal. Põhjapoolsetesse tubadesse, kus on vähem päikest ja hämaram, on soovitav valida soojemaid ja heledamaid toone, et muuta tuba värvidega soojemaks. Külmad sinakad-rohekad toonid sobivad paremini päikeserikastesse tubadesse. 
